Untsuläinud reede

Noh, täielikult untsuläinuks seda lugeda ei saa.Natuke läks ikkagi korda ka. Aga alustame ikka algusest, eksoleju.

Kõigepealt unustasin homikul asju pakkides omale Aabitsa kotti pista, nii et VVH ilutseb ainult baasis, aga mitte minu isiklikus kirjanduses. Õnneks krabasin kaasa hulgaliselt süüa, et niikuinii kuskile sööma ei saa vahepeal.

Siis selgus poolest päevast, et tööl on .... jamasid. Suuri Jamasid, mille adekvaatseks lahendamiseks on hädasti vaja juristi abi. Selle juristi, kes vaikselt majast välja lipsas ja mobiili kaasa ei võtnud. Nii et terve maja oli tagajalgel, sest kõigil tekkisid ootamatult probleemid. Kui ma ta siis õhtul lõpuks kätte sain, oli probleemide lahendamiseks juba liiga hilja.
Isegi aknapesijad ei ilmunud reedel välja vaid pidi tulema (ja tegelikult ikak tulid ka) alles pühapäeval meie aknaid küürima.
Kuusikule maküüti ei leidnudki ja kõige lõpuks ei saanud ma VVHd kohe, esimesel katsel tehtudki. Ja teist korda õhtupoolikul katsetada ei saanudki. Niisiis jäin koolitust veel kuulama, et mis ma lennuväljal teen, kui ma 1. sinna ei saa ja 2. seal hüpata ei saa.

No igatahes. Ma arvan, et kui mind oleks kergelt 'läbi lastud', ei oleks ma küll enadale nö. elu lõpuni andeks andnud, kui midagi juhtunud oleks. Ja ega koolitaja ka endaleandeks poleks andnud, ega ju. Aga koolitust oli põnev kuulata. Hoopis põnevam kui suurt kevadist korduskoolitust. Selle vist teevadki põnevaks need 'mudilased' oma huvitavate küsimustega.

Hakkasin mõtlema, et see koolitus oli mõnusam,kui 'minu' kursus möödunud aastal. Rahvast vähem jne.
Igatahes kell poole-öö-ajal tegin uuesti VVHd ja sain seekord isegi hakkama. Kuidagi lihtsalt tead äkki, et mida sa võiksid teha. Lihtsalt tead. Kuigi 'luuletus' läheb segi, teavad käed ise, mida teha, kui mingi jama peaks juhtuma. Ja pärast VVH sooritamist on natuke sama moodi tunne, kui peale hüppamist. Kuigi kõik ON ohutu. Sa lihtsalt elad nii situatsiooni sisse. Sa lihtsalt pabistad, nagu ikka enne eksamit. Ja tunne on selline, et on .... Tunne.