Hommikul bussi oodates tabasin end taevasse vahtimas. Et tsiteerides Duket, kes tsiteeris kedagi (da Vinci??):"Once you've tasted flight, you will forever walk the eyes turned skyward, for there you have been and there you long to return."
Võibolla et asi on lihtsalt selles, et alateadvus seostab hüppamist selle ajaga, kui kõik tundus olevat nii hästi, kui üldse võimalik. Ma ei tea. Aga ma TAHAN HÜPPAMA!!! Ma tahan tunda seda, kuidas põlved löövad vedelaks lennukipoole kõmpides, et 'miks kuradi pärast ma sinna üldse lähen?!?' Ma tahan oodata, millal ometi lennuk liikuma hakkab. Ma tahan tunda, kuidas seest õõnsaks kisub, et 'kas tõesti juba ..... ei veel ei ole õhus!' Ma tahan vaadata seda jäjest tillemaks muutuvat lennuvälja, mis lõpukson nagu postkaart kaugel allpool. Ja siis see meeletu, hingemattev hirm uksel, et 'kas ma tõesti lähen siit välja??' ja see eneseületustunne, et 'Jess, ma sain ainult kahe tõrkega välja!' Ja raputus, kui vari avaneb ja kõhklused ja kahtlused, et kas ikka saab lennuväljale pihta, kas ikka saab õigesse lennuvälja serva, et ei peaks mitut kilomeetrit varjuga vantsima, kas ikak saab igasugu 'ootamatult tekkinud takistustest' nagu puud ja majad mööda tüürida. Ja siis maandumine ja .... see tunne, et nüüd, just nüüd tahaks lihtsalt lähedust ja õrnust, et see läheks nö. õigesse auku.
MA TAHAN HÜÜ-PAA-MAAAAAA!!!!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar