Mäng-mäng-mäng....

Hmm. Mäng. Või kuidas seda teisiti nimetada??
Sa kohtud kellegagi, kes sulle justkui ikka meeldib ka natuke. Aga temast pole mitte õhkagi aru saada, et kas ta üldse sind märkab või ei. Vihjamisi vihjad, aga kas ei taheta aru saada või ei saadagi. Juhuslikult osutatud tähelepanule vastad. Aga ise läheneda ei julge - mis siis, kui see oli tõesti juhuslik, mitte 'otsitult juhuslik'.
Sa kohtud kellegagi, kellega on lihtsalt fun. Vahetate telefoninumbreid ja kuigi natuke nagu kripeldab hinges, et 'kas äkki...?', jääd telefonikõnet ootama. Ja kõne tuleb. Muidugi hiljem kui ise ootad. Ja sa räägid ja kuulad ja .... Kuulad jutte mis sind täiesti külmaks jätavad. Räägid mõtetusi kuid end ei ava. Lubad kõike ja ometi mitte midagi. Naerad naljade peale mis naerma ei aja. Jne jne.
Lõpuks oled ikkagi küsimuse ees - kes on kes? Kas see kes meeldib meeldib sulle või mõtlesid kõik välja? Kas sellega, kellega oli 1. kord fun koos olla, on ikkagi 'see õige' et midagi üritadagi?? Aga võibolla keerad õnnele selja?? Aga võibolla keerad ikkagi õnnele selja??
Ah, kes ütles et elu lihtne peab olema?? Aga mängu võlu on see, mis ikka ja jälle mängima meelitab :)