Elust enensest

Viimasel ajal olen märganud,e t mind enam 'suured mured ja igatsused' ei loksuta. Ntks, et 'miks mind keegi ei armasta' ja 'miks mina pean oma last üksi kasvatama' ja 'miks mina mehel ei saa' jnejne.
Esimene silmade avaja selles osas oli vist üks telest nähtud sakslaste film. Sisu oli enamvähem nii, et mingile arheoloogist neiule hakkas töökaaslase sõber 'ligi ajama'. Selline, et algul armas ja romantiline film keeras üsna õudukaks kätte, sest tüüp oli võtnud nõuks, et see neiu peab tema naiseks saama, juba esimesel kohtumisel oli 'jõudnud äratundmisele'. Ja siis areng kuni sinanni, et 'kaks inimest saavad tõeliselt üheks alles surmas'. Teadagi. Finito. Häppi end oli nii, et piiga pääses vaevu eluga ja psühhopaat jäi mingi varingu alla ja sures ära. A see polnud teemaks. Vaid et 'kas ma sellist armastust tahaksingi' ??
Viimane suurem 'avastus' on tõenäoliselt kolleegi tütre lahkumineku lugu. Kus naine ei olnud isegi emale sellest rääkinud missugune on tegelik kodune olukord. St. et mees peksab teda ennast ja tema tütart eelmisest abielust ja mõnitab ja nii edasi ja nii edasi.

Selle jutu peale oli minu üks ja ainuke mõte - mul on ikka kangesti vedanud. Ja omale meest valides tean ka silmad lahti hoida, et mõne niisuguse otsa ei satuks.

Isegi mu poolhüsterilised raevuhood on mind maha jätnud (ptüi-ptüi-ptüi üle vasaku õla!). Seda peale seda kui ma 1. isal sõna otseses mõttes näo täis sõimasin selle peale, kui ta järjekordselt mu last 'korale kutsus' teda suht kõvasti õlavarrest sikutades. No ei meeldi mulle sellised rebimised, mitte ei meeldi. Ja 2. tegin kindla otsuse kodunt ära kolida. Esimesel võimalusel. Kuidagi vabam tunne on niimoodi elada, kui tead, et sind miski asi tegelikult selle koha ja nende inimestega ei seo.