Elu nõiaringid

Niisiis. Pühapäeva pärastlõunaks oli reedene tite-igatsus taandunud peaaegu et fanaatiliseks vihaks kõigi väikeste laste vastu. Et noh, beebid beebideks, aga väikelapsed tleks ikkagi ühiskonnast isoleerida nii kauaks, kuni neil mõistus pähe tuleb. Lihtsalt ..... No teate! Ei ole normaalne, et kolme lapse peale tuleb pidevalt häält tõsta, et end üleüldse kuuldavaks teha. Ei le normaalne, ka peale 100-kordset keelamist, on ikka keegi kuskil trampimas-röökimas. Lisaks sellele veel jonn, et 'aga mina ei taha...' või siis 'aga mina tahan...'. Lisaks veel kiljuv õde, keda ta tillem titt kogu aeg hammustab. ise õnnelik selle üle, et saab kedagi/midagi sellist pureda, mis häält teeb ja karjub. Kusjuures õde hädaldab, et 'tema ei tea mis sel poisil viga on et ta niimoodi muudkui hammustab' (poiss on tsipa üle aasta vana, eksole ju) Ja kui ma ütlesin,e t kui ei taha, et hamustab, siis hammustagu vastu, et siis kaob nagu nõia väel see vastik komme, siis oli vastulause, et 'aga kuidas ma ikka nii armsat pehmet lapsukest nüüd hammustada saan'. Tigedaks teeb. Ma tean, et meeste-naiste-vaheline erinevus, ma saan aru, et naine kurdab selleks et lohutust saada, aga .... Kui sul on valus, mingi asi ei meeldi, kurdad ja sulle antakse vägagi konkreetne lahendus, siis .... Misasja sa yldse kurdad, kui midagi muuta ei taha?!?!?!? Seda enam,e t sa ei kurda mitte (oma) mehele vaid sa kurdad oma õele/emale, s.o. naisterahvale. No perssemaivõi!!