:)

Ma avastasin, et ma peaaegu ei vihasta enam piiga peale. St teinekord ta teeb küll kõik endast sõltuva, et mind endast välja viia, aga tal ei õnnestu. Olen ta lihtsalt tuppa jätnud, kui mõistlikust jutust aru ei saa ja muud tegemist leidnud. pärast tuleb üks nutetud näoga aga väga armas piiga häbelikult ligi uurima, et mis teen ja kas talle ka süüa on jäetud :)

Tea, kas ma olen lihtsalt ise tasakaalukamaksmuutunud, või on asi selles, et ma neelan tõesti ohjeldamatult igasuguseid vitamiine ja asju. Kahtlustan, et sel teisel asjaolul on ka oma suur tähtis roll. Et füsioloogiline tasakaal põhjustab väiksemat emotsionaalset labiilsust. Või noh nii ma vähemalt arvan. :)