Et siis muidu nälgiks ja jälgiks, nii et silm sinine ja veremaitse suus, aga keegi on kaalu (omale?) persse pand. Kui enne olid probleemid ainult kümneliste deshifreerimisega, siis nüüd on ühelised täiesti loetamatuks muutunud.
Aga muidu on nii, et (kahjuks või õnneks?) pole ühtegi 'täismõõdus' peeglit leidnud, et end vaadata. Muidu ma vast ei käiks kah nii riides nagu praegu käin - kenad heledad(!!) liibukad jalas ja 'puuvillased augud' seal ülemiseks otsaks. Kolleegid vahivad iga kord, kui mind koridoripeal näevad selliste nägudega, et 'ei noh, tibi, tule mõistusele, keda sa siin niimoodi võrgutad!?!' aga minul on mõnus olla ja see on peamine. Ja selline .... ilusa inimese tunne on peal ja puha :)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar