Inimene kasvab ja areneb

Niisiis. Seda ta teeb, right? Ja mite ainult oma esimese 16 eluaasta jooksul, vaid kogu elu.

20-selt In Boili kontserdil käies oli tunne, et noh, jahh, mõned laulud on väga head aga.... no oleks ikka võinud ju mitte tulla, sest ega ikka ei ole päris minu maitse see värk. Nüüd aga ....

Et kõik ilusti algusest ära rääkida tuleb kõik kirja panna, onju.

Otsisin tulutult omale kaaslast kontserdile minekuks, et laupäeval Jää Boiler Tallinnas jne .... Otsisin maa alt ja maapealt, sõprade ja vaenlaste (loe: võõraste) hulgast. Aga ei leidnud. Inimesed jagunesid enamvähem 4 rühma:

1. kes seda muusikat üldse ei seedi
2. kes muidu kuulaks küll, kui nende maitse midagi muud ei oleks (või siis immits, ei tea)
3. kes kontserdile minna ei viitsi, sest plaadilt tuleb ju sama muss (??)
4. kes läheks kontserdile küll, aga on juba mitu aastat ette mingid muud plaanid paika pandud, mida ei saa kohe kuidagi ümberplaneerida.

Ja nii siis. Laupäeva õhtul ma ikkagi läksin ja ihuüksi ja jube kummaline tunne oli. Vot niimoodi pole ma oma 8 aastat vähemalt end tundud (nagu oleks neljapäeva õhtul EPA-klubisse diskule läinud - siukene kerge võbin sees). Ja musika OLI hea, parem kui ma mäletasin ja kui ma üldse arvata oskasin. Igatahes oli lahe õhtu :)