Elu ja surm, surm ja elu

Ma ei pea end teb kui ühiskonna-närviliseks inimeseks aga mõned ütlemised ja mõtlemised teevad tigedaks küll. Ja hämmastama panevad. Ntks see tibin, kes lehes kommenteeris, et "Eestis on miskipärast sündimine ja suremine väga tabuteemad. Neist peaks ikka rohkem rääkima!!". Et kui antud inimesel endal keegi lähedane sureks või kui antud tegelasel omal mingi suvalise arenguhälbe pärast sünniks surnud laps, kas ta siis oleks kangesti õnnelik ja läheks seda kohe suure häälega kuulutama ja reklaamiima igal pool?

Samuti küsimused-kommentaarid tasemel 'kuule kas see kärvand titt on aknalt maha võetud vä?'. Oksele ajab inimeste suhtumine. Me oleme tegelikult väga, väga julmad, kui jutt läheb teiste kannatuste pealt teenimisele või kalihtsalt nende murede/kannatuste kajastamisele...