Aasta ratastel

Niisiis, juuni kuus sai mööda aasta sellest, kui alustasin regulaarset ratastel liiklemist. Juhiloa saamise tähtpäevani on veel mõni kuu aega. mis ma oskan öelda?? Ei midagi sellist, mida teised veel ei tea. Et enamus autojuhte on jobud (eks ma ise ka vist väikestviisi). Piisavalt vana ja mõlkis autoga on turvaline liigelda, sest uued ja siledad hoiavad end aupaklikku kaugusse. Naised reeglina normaalselt liigelda ei oska (eks ma ise ka väikestviisi!!). Roolis on häbemataselt palju naisjuhte. Kiirusepiirang linnas 30km/h tähendab sõitmist 40 km/h, kiirusepiirang maanteel 70 km/h tähendab, et kulgedes 90 km/h oled takistuseks teel. Tee-ehitusest ei tea tee-ehitajad midagi, millega muidu põhjendada äsja ehitatud tee ebatasast katet, kus suurema sajuga laientab poole rattani vesi. Ülbeid ja nahhaalseid juhte on kõik Eesti teed täis, viisakatele ja teistega arvestavatele kingiks või šokolaadikarbi. Ei läheks liiga kulukaks, ei läheks.

Ehk siis, et selle 10 kuuga olen läbi sõitnud oma 20 000 km Eestimaa teid. Korra kraavis käinud talvel libedaga, korra on dokumente kontrollitud. Vaikselt heietan mõtteid, et peaks pisut vähem plärisevale autole hakkama mõtlema. Minust on saanud omamoodi ekspert plärina osas.
Auto on vana Audi 80. Ma arvan et ta on meessoost. St. minule ple ta kordagi "käkki keeranud". Samas omanik-meesterahvas on paar korda teele jäänud. Ma ei tea miks tema jäi. Mina võtsin esimene kord rooli istudes vastu otsuse, et 1. ma ei karda; 2. ma ei tee avariid ega sõida teelt välja; 3. ma ei jää autoga teele. Aga samas pole mind küsitava kvaliteedi korral üksi teele lastudki. Aga elu on ilus.