Õhtu. Tuntud luuletajat tsiteerides, et "Tulin kaugelt..." kuigi lumesadu ei olnud, aga see lihtsalt kirjeldab hästi olukorda. Teel oli olnud üks õnnetu elukas. Mis temast edasi sai ma ei tea. Igatahes olin juba otsaga Tallinna linnas, sõitsin praktiliselt tühjal maanteel, kui äkki märkan - ilutulestik seljataga. "No nii.... keegi kaebas!!" oli minu mõte. Kohe järgmine peale seda, et "EI TOHI kesed teed pidureid plokki lüüa, viisakalt tuleb suunda näidata ja teekõrvale tõmmata." Auto juurde astus vormis meesterahvas, taskulamp käes. Selline keskealine - et enam ei näe välja nagu täies kasvueas kutsikas, aga veel mitte ka vana. St. mees mitte taskulamp. See ei näinud välja, see põles.
"Teie autodokumendid palun!" Peale väikest kotis sabistamist ja otsimist ulatasin need läbi akna.
"Kas teil juhiluba ka on?" kõlas järgmine küsimus peale mõningast paberiuurimist.
"On küll! Ma ei julgeks ju muidu sõitagi!!" kõlas minu siiras vastus.
"Olgu, aga vaataks ikka selle ka igaks juhuks üle!"
Vaatas korra juhiluba (ma ei tea, võibolla vaatas lihtsalt sünniaastat, et niiv anad talle tegelikult ei meeldi??) ja soovis head teed.
See oli minu esimene politseikontakt kuue kuu autojuhistaaži juures. Ja ma olin nii pabinas, et ei tulnud selle pealegi, et oleks küsinud, et miks mind kinni peeti. Igatahes rebase mõrvamises mind ei süüdistatud. Üldse ei mainitudki, et midagi valesti oleks.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar