Me kohtusime, üle mitme-setme nädala..... Iraagis, lennujaamas. Ma tõesti olin 'jõle-õnnelik' ja hüppasin talle rõõmu pärast kaela. Ausalt. Hiljem lasti ta (a vblaa olin mina ka kambas, ma ei mäleta) Iraagist põgenemise katsel maha. Et noh, et ei saanud 'ametlikult' lahkuda, sest oli mingi asi, mida tollis näidata ei võinud.... Ja kopterile korraldasid Iraagi sõjaväelased haarangu ja kõik lasti maha. Ma nutsin täna öösel. Unes. Sest mu kallis sai surma.

Kõige hirmutavam vast kogu unenäo juures oli ..... selle teist korda vaatamine. Õnneks jõudis enne unenäo lõppu kätte hommik. Et teist korda meid maha ei lastud....