Hakkasin mõtlema, et ega minuga vist kerge ei ole. Ennast vihasena ma ei tunne, aga .... No 'normaalses olekus' naerab, justkui põhjuseta, laulab kõndides, keerab peaaegu kõik jutud naljaks, ei usalda kedagi aga samas võib (usaldusväärset inimest) silma pilgutamata uskuda, kui too täielikku jura räägib. On uhke oma ise oskamise ja saamise üle aga iials eda tunnistada ei julge, et uhke on. Ei tee teinekord inimes(t)est pikka aega väljagi, aga samas võib oma tähelepanuga lihtsalt lämmatavaks osutuda. Läheb ilma silmnähtava põhjuseta tujust ära aga ka rõõmustab justkui põhjuseta. Vihkab oma tööd aga armastab seda rohkem kui midagi muud maailmas. Armastab oma last rohkem kui kedagi muud maailmas, aga temaga koos olla ei armasta. Tahab muutuseid oma ellu, aga üle kõige kardab muutuseid. Saa siis aru, eks.
Panin oma kalli naerusel häälel fakti ette, et 'onju, sa teed mulle väikese teene ja lähed minu eest maja vaatama' ja tema leidis, et jah, muidugi. Kuidas saakski oma naisele ära öelda, kui ta lihtsalt on ... naine. Ja heas tujus. Ja ütleb, et sa oled 'nii kallis' ja üldse ei mainigi fakti, et eelmisel õhtul oldi levist väljas ja kättesaamatus kauguses?? Ei saa ju? Või saab??
*naeru tuju on*
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar