Olukorrast...

Tegelt ma olen mõnus argpüks küll. Või näitab see lihtsalt seda, et tegelikult inimene meeldib mulle. St. eila Nõmmel aega parajaks tehes ma ei julenud üle küsida, et kuidas on selle rahvapilli ansambliga. Et millal nad koos käivad täpselt. Et noh nädalapäev ja kellaaeg. Et läheks lihtsalt kohale ja vaataks mida nad seal teevad. Ja võtaks piiga kaasa. Mulle on isegi suusõnaliselt lubatud, et kui ta tahab, siis võib ta tamburiini mänida koos ansambliga. (Erinevalt trianglist tamburiin ja flööt 'titekate pillide' hulka ei klassifitseeru)

Ja mina olin nagu möku ja ei julgend suud lahti teha ega midagi :( Muidugi oli seal veel mu armas 'teine vanaema' kes leidis, et vajalik on koos minuga seal fuajees passida ja mingit oma töö juttu ajada. Et ma saan aru (teisest küljest, right!) et inimesel on tööl probleemid ja neid on vaja kellegagi jagada, aga .....

Ah mis seal enam :7