Selguse hetk

Hmm. Ma saan aru küll, et kõigile inimestele pikad bussisõidud ei istu. Ma saan isegi sellest aru, MIKS neile need ei istu. Peale eilset sõitu siis.

Kõigepealt oli mingine mammi oma lapse-lastega, kes võitles nagu lõvi selle eest, et ta saaks tema oma kohtadele istuma. Koos lastega. Lapse-lastega siis. Ja siis neil oli veel sõber, kes pidi ilmtingimata nende juures istuma. Muidugi oli neiukesest äärmine jultumus istuda suvalisele vabale kohale (üleval eespool) ja mitte pöörata tähelepanu kohanumbritele, milles mõned (vanaema TM) nii kinni on. (No need 'mõned' nõuaks vist vetelpäästelt uppujate järjekorras päästmist ka, et 'aga mul on rannapile nr. 17 te peate mu enne nr 350 uppujat ära päästma!!')

Igatahes oma tahtmise nad said. Ja siis läks lahti mingi paaniline kommi- või ka krõpsukottidega krõbistamine. 2,5 tundi. Ja kui hakati filmi näitama (olude sunnil Ämblikmees, kuigi pandora laegast oleks rohkem näha tahtnud), siis seletati kõva häälega üle terve bussi kogu loo puänt ära. No mis mõnu pakub inimesele teistele loo sisu ette ära jutustada??

Ja siis läkutati terve filmivaatamise aja mingit nõmedat iba, kusjuures Vanaema (TM) ei suutnud ka oma jõnglastele selgeks teha,e t mõned inimesed sooviksid rahu ja vaikust et magama jääda (või filmi rahus vaadata). No mina ei tea, tänapäeva vanaemad on ikka hukkaläinud rahvas küll. Sisi kui mina väike olin ja vanaemaga reisisin, sisi mul küll nii häbematu olla ei lubatud!!

Ja siis veel see, et bussis põlesid terve tee tuled. Lae'armatuur' noh. Tallinnas selgus, et seda annab veelgi heledamaks panna, kuigi sõiduajal oli tunne, et kustutataks ometi see jama seal ära ja pangu öötulede peale asi.

Igatahes kurnas see bussisõit rohkem kui iial ükski kurnanud on. Ja et ma ei viitsinud alumisele korrusele kobistada, jäi Cebe oma suurest teenistusest (yhe või kak kaks pakki kartulikrõpse) ilma. Paras neile.