Peale järjekordset nöökimise-näägutamise tuuri tekkis küsimus, et kuidas sellega ikkagi on. Keda on mõnusam aasida ja nöökida, kas seda, kes sellest närvi läheb ja püüab vastu 'äsada' või seda, kellest on kindel, et ta kindla peale ei lähe närvi, ta kindla peale ei solvu, mis sest et võibolla natuke mossitab. Ma nagu ei ole kunagi sellele mõelnud. Aga ega ma omateada vähemalt pole ka kellegi kallal sedamoodi naaksunud ka, et võiks mingit reaktsiooni oodata. Ja no kui mõni on solvunud mu ütlemiste peale (seda on juhtunud kusjuures!! Mul õnnestus kord oma vanatädi südame põhjani solvata. Kogemata) ei suuda aru saada, et ma ei mõtle midagi pahasti, ma isegi ei nöögi vaid .... noh näiteks sattus kogemata natuke teistsugune hääletoon kui ma ise tahtsin ...

PS. Ära mõtle et ma mõtlen. Ma olen. Ole sina ka. Ja ülepldse, ära ärritu igasugu asjade peale ;)