Mitte millelgi pole enam tähtsust. Ainult et, miks ma siis ikakgi kõike nii oluliseks pean?! Kuidas saab olla, et sa lihtsalt ootad mitteootamist?? Kuidas saab olla võimalik, et naeratanud rõõmsalt ja öelnud "Ma olen normaalne!" vaatad peeglisse ja sealt vaatab vastu kuue silmaga kretiin??? Kas mind on mitu või ma näengi seitsmekordselt?! Andke andeks, aga paistab, et hakkame tasapisi kuhugi jõudma. Kuhu just, seda ei tea.....