.... siis ma teaks küll täpselt, millest on tingitud minu rohkem või vähem lollakad, suuremad ja väiksemad probleemid. Lapsepõlvest, just. Sellest eluetapist pole mul (kahjuks?) mööda õnnestunud hiilida. Aga selle probleemiga on vist kõik kimpus.
A kui nüüd tõsiselt rääkida, siis - Ma arvan, et iga 10 psühholoog 5-st oleks nõus, et võimetus (suutmatus või oskamatus, mis vahet seal lõpeks on?!) intensiivseid sõbrasuhteid luua ja hoida on otseselt seoses lapsepõlveläbielamistega. Seega - pikem hala sellel teemal siia:
Episood nr. 1
Oli meil kunagi eelajaloolistel aegadel majas poiss nimega Martin (kuisa seda loed, siis tea, et ma lehvitan sulle sealt kaugest minevikust!) Seda võib nimetada esimeseks purunenud suhteks, sest nad (st tema vanemad ja tema koos nendega) kolisid ära. No mina võisin siis umbes 4-ne olla, või ka viiene. Ta oli peaaegu et parim sõber tol ajal ja ma tegin kõik endast sõltuva, et seda varjata.
Episood nr. 2
Kunagi ema-isa asutuse lastenääripeol (näeh, oleks peaaegu 'jõulupidu' kirjutanud!) sain tuttavaks ühe nende kolleegi tütrega. Ta oli aasta või ka kaks minust vanem ja käisime samas koolis. Umbes pool astat hiljem ta vahetas kooli. Ma tõesti ei tea miks. Tõenäoliselt kolisid, aga mis vahet seal ikka on, sest edaspidi me enam ei kohtunud...
Episood nr. 3
Mingil hetkel (4. klass ehk??) tekkis peaaegu suhtlemine jututasandil mingi aasta vanema klassi kutiga. Ei noh, suht-koht norm. tegelane oli (ma nime TÕESTI enam ei mäleta!!) ja noh .... Vist mingi 2-3 kuud hiljem ta vahetas kooli.
Rohkem ei mäleta, aga see on muarust juba piisav põhjus mitte suhelda inimestega - nikuinii kolivad ära või vahetavad töökohta või noh misiganes.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar