Klassikokkutulek

Täna õhtul, kuskil 'lennujaama vastas'. Kas mapeaks neid kartma, põlgama või neist üldse mitte välja tegema, vot see on peamine probleem. Ja siis veel, et tuleb oma suu lukus hoida parem. Keda see minu jutt ikka nii väga kotib. Ikkagi mõned õpetajad ja näitlejad seltskonnas.
Või noh, et mida ma siis peaksingi tundma?? Alustame sellest, mida ma mäletan:
- kuidas mind narriti,s est ma ei jooksnud ni kiiresti kui teised
- kuidas mul sulepea katki läks keset päeva ja terve pingi ära reostas ja siis ei saanud teised mitte irvitamata jätta
- kuidas minu pinginaaber tahtis hoopis kellegi teisega istuda ja siis selle asemel, et diplomaat olla, mind lihtsalt pingist välja tõsteti (haige põhjus viha pidada!)
- kuidas ....

Aga mis tähtsust sel enam on, see oli ju 20 aastat tagasi. Ennast pole ollagi, aga mäletab, eksole ;o(

Mõnikord ma mõtlen, et vot ma neile näitaks.... Ja siis ma mõtlen, et mulpole mõtet nii mõelda, sest see kõik on neile juba tagasi tulnud, mõnda teist kummalist saatusekeerdupidi. Ja et mul pole vaja oma saatust halbade mõtetega reostada.

So, kui ma esmaspäeval kirjutan, siis ma erilist kultuurishokki ei saanud. Kui ma helistan kell öösel ja olen nutune, siis ole pai ja tee üks kõva kärakas välja ja pukseeri mind kodu magama/nutma. Kui ma kirjutan varem kui esmaspäeva hommikul, siis sain ma kultuurishoki. Või siis on lihtsalt nii hea tõdeda, et saatus on teinekord haiglaselt õiglane :)