Kinoelamus

Nojahh. Tegin Talle ettepaneku, et lähme õige kinno. Et on kange tahtmine kodust välja saada ja puha. Film oli hea. Võiks isegi öelda et korraga huvitav ja pisut naljakas ja ei mingit lamedat tordiga_vastu_nägu ja jalaga_p***e, maandumine_otse_poriloiku-nalja. Aga mul kummaline oskus ilus õhtu enda jaoks ära rikkuda. Ma ei tea, kas ma Sinu õhtu ka ära rikkusin. Sellega, et lihtsalt on kevad ja tegelikult on ikkagi üsna täiskuine aeg alles ja .... Ah noh. Sa küsid, et miks ma keran vahepeal selja või miks ma püüan kuhugi mujale vaadata või miks ma ikkagi teen suitsu kui ma (väidetavalt) ei suitseta..... Ja mina tean, et sina tead, et mina tean, et sa tead milles asi on tegelikult. Ja naerad. Ja see ajab asja ainult hullemaks. Ja naljakamaks ja .....

Täna öösel ma ei maganud. Sest ma mõtlesin lihtsalt, et aga äkki siiski. Ja ma tean, et sina magasid, sest sina ei mõelnud sellest. Või kui mõtlesid, siis sellest, et enam sa kino-provokatsioonile ei allu. Et võibolla ainult sportlikud üritused... Krt, aga see 'sport' on ka selline, et kunagi ei juhtu midagi. Et kukuks siis ja murraks käeluu ja Sa lihtsalt pead olema hea ja hoolitsev ja et mina võin siis südamerahus tõlgendada nii nagu parasjagu pähe tuleb ja keegi saa selle peale kurjaks, mina ise kõige vähem.

Oh, et see elu ka nii raske peab olema ;o)